Olime päris kaua üleval, umbes kella 4-ni öösel. Rääkisime Samiga igast asjadest: inimestest, koolist, unistustest, sõpradest ja isegi oma eelnevatest suhetest.
Sam'iga rääkides tundsin end kuidagi lõbusalt ja vabalt, nagu oleksime juba ammu sõbrad. Mingi hetk kustus Sam ära ja otsustasin ka magama minna. Panin Samile teki peale ja läksin üles oma tuppa. Pesin ära näo, tegin patsi, Panin tudukad ja pugesin voodisse. Jäin silmapilkselt magama.
Ärkasin vihma saju peale. Kell oli 8.00. Ehmusin, sest arvasin et olen kooli hiljaks jäänud ja hakkasin ruttu riide panema. Mõned minutid hiljem, kui olin juba riides, tuli mulle meelde et täna jäävad tunnid ära ja mul on vaba päev. Ma polnud selles päris kindel ja helistasin igaks juhuks Reelikale.
"Heii, kas sa magad?" " Tere sulle kh, mis sa ise arvad?" "kle, meil eksju ei olnud täna tunde?" " Mkm, homme algavad kh alles kell 10.30" " Aa, ok, maga ss edasi, head ööd." sõnasin talle. Reelika vastas midagi telefoni ja pani ss toru ära.
Võtsin riided uuesti ära seljast, panin hommikumantli ja sussid jalga ning läksin vetsu. Otsustasin, et vaatan, kas Sam ikka magab või on koju läinud. Tatsasin vaikselt trepist alla ja kiikasin elutuppa. Sam magas diivanil, käsi rippumas üle ääre. Kohendasin ta tekki ja istusin aknalauale.
Vaatasin aknast vihmasadu. Väljas oli juba üsna valge. Iga natukese aja tagant sõitsid autud majast mööda. Pöörasin pilgu Samile. Ta naeratas läbi une.
Mulle tuli uni peale ja maläksin tagasi magama.
Kui ma paari tunni pärast üles ärkasin oli kell saamas 11. Tõusin voodist üles, panin dressid ja sokid jalga, tegin krunni ja läksin alla, et midagi süüa teha.
All köögis tuli põles ja isa praadis mune. "Ommik" ütlesin talle ja võtsin külikust apelsini mahla. " Ommik, ommik, kuidas magasid?" vastas ta ja hakkas teist muna praadima. "Mai tea, suht normaalselt, kui arvata välja see, et ma oleks peaaegu kooli läinud, aga mul on ju täna vaba. Muide, kus emps on?" Ah, ta läks kella 10-neks koosolekule ja pärast seda lähebv ta mingile üritusele koos Brigetiga, nii et ta tuleb üsna hilja ma arvan.." " Aa, okei" ütlesin ja võtsin kausist ühe ploomi.
"Tere, hommikust hr. Pajuäär" kuulsin seljatagant tuttavat häält. See oli Andu. " Tere hommikust sullegi Andre, muideks, sa võiksid mind ikkagi Robertiks kutsuda." ütles isa ja naeratas. Andu noogutas ja istus mu kõrvale.
Andu on mulle peaaegu nagu vend, kuigi ma tean teda ainult umbes 9 kuud. Ta on meil tihe külaline. Renate ja Andu on täiesti lahutamatud. Vot nii ongi, mõned leiavad oma eluarmastuse juba 15 aastaselt, teised aga näiteks alles 30-selt.
Isa tegi meile kohvi ja mina ja Andu võileibu, sest ma ei söö muna ja Andu ei viitsinud teha endale. Ka Andu ei pidanud täna kooli minema, sest nende klass läks kuskile ekskursioonile aga ta ei saanud kaasa minna. Umbes midagi sellist et klass läks teletorni aga Andu kardab kõrgust v midagi...
Sõime kolmekesi oma hommikusööki ja arutlesime erinevate asjade üle. Järsku tuli isal midagi meelde: "Mm, kuule kes see seal diivanil magab elutoas? Ma läksin enne sinna pirni vahetama ja mingi kutt magas seal." "Aa, ee see on Sam" kogelesin ja juurdlesin, et ta ei olegi ära läinud. Muidugi mitte et ma seda väga tahtnud oleks. "Ah et siis Sam. Räägi täpsemalt." "eh, no ta on naabrite Dorisel suveks külas ja ma sain taga tuttavaks üks päev, kui me käisime Renatega Dorisele õnne soovima, kolib muideks talvel siia." "Asoo, aga mis ta siin teeb, mingi kutt sul?" Selle peale purskasime me Anduga naerma. " ei ole, me käisime Reedel Andu pool peol ja eile tulime õhtul siia, aga ss ta kustus ära mingi hetk ja nii ta nüüd ss on."
" Minust, räägite või?" ilmus Sam kööki. " Jup, ikka, kellest ss veel?" vastasin Samile. " Tere Sam, meeldiv tutvuda." tõusis isa püsti ja nad surusid kätt. " Mina olen Robert" " Ahah, meeldiv tutvuda jah.." oli Sam natuke kohmetu. " Näe, istu" ütlesin Samile ja patsutasin toolile enda kõrval. Sam istus ja ma hakkasin talle võikust tegema.
Edasine hommik kulges normaalselt: Isa rääkis Samiga, arutasid omi asju, me Anduga läksime pärast söömist Wii'd mängima. Vahepeal kui ma Sami poole vaatasin tegi ta natuke piinatud nägu, nagu isa piinaks teda oma jutuga...
