Kui toibusin tuli meelde jäätis. Olin selle totaalselt unustanud. Vaatasin kaussi, kuu enne olin pannud jäätise. Jäätisest oli järel ainult üks sulanud klomp. Läksin just endale uut jäätist tooma, kui telefon helises. Pean veel mainima, et telefoni helinaks oli - The Majority Says - 114.
Panin kausi käest ja kõmpisin tagasi elutuppa. Võtsin vastu: " Tsauki, kas saad mul nüüd järgi tulla?" See oli Rennu. " Jah, ikka. Hakkan kohe tulema."
Panin telefoni tasku ja läksin esikusse. Tõmbasin jalga tossud ja võtsin võtmed. Väljusin ja keerasin ukse lukku, ning kõndisin auto poole. Naabermajast kostus muusika ja mingid inimesed kooserdasid maja ees. Istusin autosse ja võtsin suuna haigla poole. Teel haiglasse pidasin ise endaga aru. Sandri üle. Mõtlesin, et teen väheke suurema ringi. Kuna aeg oli hiline, oli inimesi vähe.
"Rennu on vist pahane juba.." mõtlesin endamisi natukese aja möödudes. Pöörasin vasakule ja haigla hakkas paistma. Sõitsin natuke kiiremini kui lubatud, aga see mind ei häirinud. Parklasse sisse pöörates nägin, kuidas Rennu suures eufoorias auto poole jookseb. " Sau!" ütles ta, kui oli autosse minu kõrvale istunud. Noogutasin selle peale. " Kas lähme veel kuhugi?" pärisin ma ja keerasin parklast välja. " Arvan, et ei. " " ok," vastasin õele, " Aga kuidas tal muidu oli?" pärisin ja keerasin kodutänavasse. " Hästi, arst arvas et saab juba neljapäeval välja." rääkis Rennu optimistlikult. Noogutasin. Jõudsime koju ja ma parkisin auto ära. Naabermajast kostus ikka veel muusikat. Mingid poisid vist laulsid.
Läksime mõlemad oma tubadesse. Mina läksin vanni. Kui vannis käidud, kuivatasin pea ja läksin oma garderoobi juurde. Valisin tudukad ja peale tõmbasin kollase hommiku mantli. Tahtsin teda, mis telkust tuleb, aga läpakas oli all, seega pidin alla kobima. Telekas käis ja Rennu vaatas sealt Kuuma pirukat. Ma polnud seda osa näinud. Ta pani pausile, et tuua meile jäätist. Ma läksin arvutisse. Midagi ei olnud ikka veel toimunud, seega panin arvuti ära. Kui Rennu tagasi tuli vaatsaime filmi edasi.
Sunday, May 27, 2012
Nameless - 3. osa
Ma lõpetasin kõne. Eks näeb, mis sama hakkab.
Olin jõudnud parklasse ja läksin autosse ning sõitsin koju.
* 10 mintsa pärast*
Olin koju jõudnud ja otsisin oma musta jakki. " Kus see küll on?" mõtlesin endamisi. Järsku helises uksekell. " Sander..." mõtlesin ma.
Terve tee koju olin talle mõelnud. Sellele, et miks ta mind välja kutsus, miks ma talle üldse kordalähen.
Ust avama minnes polnud ma enam päris kindel, kas ikka tahan minna. Mõtlesin isegi, et saadan ta pikalt, kuid uudishimu sai minust võitu, sest ma tahstin oma küsimustele vastuseid saada. Avasin ukse, kuid kedagi polnud, hakkasin ust sulgema kui märasin maas valget ümbrikut. Sulgesin ukse ja avasin kirja. Kiri nägi välja nii: " Sorry, mul tuli üks kiire asi vahele. Loodan, et sa pahane pole.
- Sander."
Jätsin need asjad sinna paika ja helistasin hoopis Rennule, et uurida kuidas seal pool ka on. Telefon kutsus ja kutsus, aga keegi toru ei võtnud. Majas oli haudvaikus, lausa kõle hakkas. Pime oli ka. Otsustasin, et teen olemise hubasemaks ja panin käima teleka ning tuled põlema. Külmikust tõin jäätist. Läksin korra ka oma tuppa, et arvuti tuua. Sisenesin oma tuppa
ja nägin, kuidas naabermajas käib suur pidu, ning seal on kohal vist mingi bänd. Ohkasin ja võtsin läpaka ning tõmbasin kardina ette.
Kobisin alla diivanile ja lülitasin arvuti sisse. Telekast tuli Bondi film. Ei tea mitmes see oli... Pikapeale lülitas läpakas enda sisse. Läksin Fb'sse ja MSN'i. Mitte kedagi polnud sees. Midagi ei toimunud ja oli tunne nagu aeg oleks seisma jäänud. Jäin telekat jõllitama.
Kui toibusin tuli meelde jäätis. Olin selle totaalselt unustanud. Vaatasin kaussi, kuhu enne olin pannud jäätise. Jäätisest oli järel ainult üks sulanud klomp. Läksin just endale uut jäätist tooma, kui telefon helises. Panin kausi käest ja kõmpisin tagasi elutuppa. Võtsin vastu: " Tsauki, kas viitsid mulle järgi tulla?" See oli Rennu. " Jah, ikka. Hakkan kohe tulema."
--------------------------------------------------------------
Srry, plnud enam üldse mõtteid :(
Eks näeb.
Olin jõudnud parklasse ja läksin autosse ning sõitsin koju.
* 10 mintsa pärast*
Olin koju jõudnud ja otsisin oma musta jakki. " Kus see küll on?" mõtlesin endamisi. Järsku helises uksekell. " Sander..." mõtlesin ma.
Terve tee koju olin talle mõelnud. Sellele, et miks ta mind välja kutsus, miks ma talle üldse kordalähen.
Ust avama minnes polnud ma enam päris kindel, kas ikka tahan minna. Mõtlesin isegi, et saadan ta pikalt, kuid uudishimu sai minust võitu, sest ma tahstin oma küsimustele vastuseid saada. Avasin ukse, kuid kedagi polnud, hakkasin ust sulgema kui märasin maas valget ümbrikut. Sulgesin ukse ja avasin kirja. Kiri nägi välja nii: " Sorry, mul tuli üks kiire asi vahele. Loodan, et sa pahane pole.
- Sander."
Jätsin need asjad sinna paika ja helistasin hoopis Rennule, et uurida kuidas seal pool ka on. Telefon kutsus ja kutsus, aga keegi toru ei võtnud. Majas oli haudvaikus, lausa kõle hakkas. Pime oli ka. Otsustasin, et teen olemise hubasemaks ja panin käima teleka ning tuled põlema. Külmikust tõin jäätist. Läksin korra ka oma tuppa, et arvuti tuua. Sisenesin oma tuppa
ja nägin, kuidas naabermajas käib suur pidu, ning seal on kohal vist mingi bänd. Ohkasin ja võtsin läpaka ning tõmbasin kardina ette.
Kobisin alla diivanile ja lülitasin arvuti sisse. Telekast tuli Bondi film. Ei tea mitmes see oli... Pikapeale lülitas läpakas enda sisse. Läksin Fb'sse ja MSN'i. Mitte kedagi polnud sees. Midagi ei toimunud ja oli tunne nagu aeg oleks seisma jäänud. Jäin telekat jõllitama.
Kui toibusin tuli meelde jäätis. Olin selle totaalselt unustanud. Vaatasin kaussi, kuhu enne olin pannud jäätise. Jäätisest oli järel ainult üks sulanud klomp. Läksin just endale uut jäätist tooma, kui telefon helises. Panin kausi käest ja kõmpisin tagasi elutuppa. Võtsin vastu: " Tsauki, kas viitsid mulle järgi tulla?" See oli Rennu. " Jah, ikka. Hakkan kohe tulema."
--------------------------------------------------------------
Srry, plnud enam üldse mõtteid :(
Eks näeb.
Friday, May 25, 2012
Nameless - 2. osa
Vastasin. " Ellu, Ellu," kõlas paaniline ja nutune Rennu hääl, "Ellu, ma olen kiirabi autos, Anduga. Me sõdame haigla poole.." " Ja, ja, rahune, ma tean, nägin uudistes. Ma tulen kohe sinna!" " Aitäh!" kõlas enne toru hargile panemist Rennu tänulik hääl.
Tormasin kohe uksest välja, auto juurde. Supp jäi kuhugi sinna paika, aga see ei olnud enam oluline.
Käivitasin auto ja tagurdasin hooviteelt välja ning suundusin haigla poole. "Emme," ütlesin autole ja see valis ema numbri. Telefon kutsus pikalt. "Tsau, musirullike!" kostus telost ema reibas hääl. "Emme, ma sõidan praegu haigla poole. Rennu pois..." nuuksusin telosse kui ema katkestas, " Appi, mis juhtus!?" "Renatega on kõik korras! Ma viisin ta Roccasse, seal toimus tulistamine ja ta tuttav või poiss või kes iganes sai pihta. Nime ma ei tea, aga Rennu ütles Andu," vuristsin kiiresti ette, et ema rahuneks, " Olgu kuule, ma pean nüüd lõpetama, lähme kohe kliendi juurde." "Tsau, me helistame hiljem!" hüüdsin telefoni ja lõpetasin kõne, et auto ära parkida.
Kui olin auto parkinud, sisenesin haiglasse. " Vabandage," küsisin esimese ette juhtuva arsti käest, "kus on see tütarlaps, kes oli kaasas selle poisiga, kes tulistamises viga sai?" "Ta peaks olema intensiivis. Minge liftiga 2. korrusele, paremat kätt," ütles arst mingeid pabereid uurides. " Aitäh teile!" hüüdsin talle jooksu pealt. Läksin liftiga 2. korrusele. Kui olin jõudnud teisele korrusel silmasin ust paremal pool. Astusin sisse. Nägin kuidas diivanite juures kõnnib nuttes Renate. " Rennu!" hüüdsin ja jooksin tema poole. Kui ta mind nägi läks ta meel natuke rõõmsamaks.
Kõndisin tema juurde ja kallistasin teda tugevalt. " On kõik korras?" küsisin talt vaikselt. Ta raputas ainult pead. " Mis juhtus üldse?" küsisin veel. " Noh," alustas ta ja istus diivanile, " Me kõndisime ringi ja käisime poodides. Läksime kohvikusse, Andu ütles, et ta tahab minuga rääkida. Istusime maha, ma ostsin endale coca. Ta oli natuke vait ja siis ütles, et ma meeldin talle väga ja tal on minu vastu tunded. Ma vastasin samaga. Ja siis ta küsis, kas ma tahaksin tema tüdruk olla aga enne kui ma vastata jõudsin, tulistati teda. Ta langes maha ja," Rennu puhkes nutma. Kallistasin teda ja sosistasin: " Kõik saab korda. Kõik on okei." Ta tõstis oma pea ja vaatas mulle otsa: " Aga mis siis saab kui teda ei suudeta päästa?" " Ma ei tea. Kle, kaua ta juba seal olnud on? Ma lähen küsima." Rennu noogutas.
Läksin otsima mõnda õde või arsti. Peagi silmasin üht: " Vabandage!" " Jah, kuidas ma aidata saan?" "Siin kuskil opereeritakse üht kuulihaavaga poissi, kuidas tal on?" pommitasin õde küsimustega. " Oodake üks hetk, ma uurin kohe." vastas õde ja läks kuhugi. Läksin tagasi Rennu juurde. Ta vaatas mind küsivalt. "Ta läks uurima." vastasin talle napi sõnaliselt. Ta ainult noogutas.
Ootasime veidike, kuid see tundus nagu igavik. Õde ei tulnud. Rennu oli mõtliku ilmega. Me ei rääkinud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja ütlesin talle: " Ma helistasin emale. Ma ütlesin, et me helistame tagasi." Rennu ainult noogutas, jälle.
Mulle ei meeldi kui ta selline on, aga ta mõtleb asjad selgeks ja kõik on jälle normaalne. Tal peab olema lihtsalt natuke oma aega ja privaatsust.
Peale natukest istumist vaikuses veel tuli õde. Läksin talle vastu. "Operatsioon just lõppes. Ta ei ole veel teadvusel." "Kas me võime ta juurde minna?" " Oodake natuke ta tuuakse palatisse," vastas õde ja lahkus. " Mida ta ütles?" küsis Rennu. " Ta ütles, et Andu tuuakse kohe palatisse," vastasin ma talle ja naeratasin. Ta naeratas ka ja tuli kallistas mind. Naeratsin selle peale. Mõne hetke pärast nägime kuidas Andut palatisse viidi. "Tule, lähme. Sa mine sisse, ma räägin arstiga," ütlesin Rennule. Ta noogutas ja siseness palatisse. Ma kõndisin arsti juurde: " Kuidas tal on?" "Suutsime ta veel päästa. Kuul oli alakõhus, õnneks peatus vahelihases. Aga muidu, hmmm... Ta peab umbes nädalaks veel siia jääma, siis saame tal silma peal hoida. Muidugi vaatame kuidas on, võibolla saab ka varem välja." " Tänan teid, me jääme natukeseks tema juurde," tänasin ma arsti. hakkasin palatisse sisenema kui meenus veel üks asi: " Vabandage, millal ta teadvusele peaks tulema?" " veerand-, kuni pooletunni jooksul" Vastas arst mulle naeratades ja hakkas mingeid pabereid täitma.
Läksin õe juurde: " Kuidas on?" "Ta ei ole veel teadvuse, vist," vastas ta kurbusega hääles. Jäin poisi kätt silmitsema. Mulle tundus nagu see oleks liigutanud. Koputasin Rennu õlale ja näitasin näpuga, kuidas sõrmed liiguvad. Rennu vaatas seda ja ta simlis tärkas lootus. Ta läks Andu juurde ja tegi talle põsele musi. Pika peale hakkas ta silmi avama. " Kle ma lähen ootan väljas," ütlesin õele ja muigasin. Väljusin ja istusin diivanile. Võtsin telo ja vaatasin mis kell on. Kell oli juba kuus. Hakkasin telos SpeedX'it mängima. Olin juba tükk aega mänginud kui telo hakkas helisema. Tundmatu number oli. Võtsin vastu:
"Jaa?"
"Hei! Mis teed?"
" Srry, kes sa oled?"
" See olen mina, Sander. Me pidime ju välja minema."
" Ah ja... Hmm.."
" Ma mõtlesin, et kui sul aega on võikisme jalutama minna."
" Mai tea... Ma pean õe käest küsima."
" Mis ta on su lapsehoidaja?" küsis Sander ja naeris.
" Ei, ta tuttaval juhtus õnnetus. Ma olen haiglas."
" Ouch... Aga siis sa vist ei saa..."
" Oota ma lähen küsin. Ma helistan tagasi!" ja panin kõne kinni.
Läksin palatisse. " Oi..hh," sõnasin, kui nägin kuidas noored palatis miilustasid. Rennu lõpetas suudlemise ja keeras ennnast minu poole ja naeratas. " Tule korra, mul on vaja rääkida," Ütlesin talle, ise muiates. Viipasin Andule käega ja me väljusime Rennuga palatist. " No?" küsis Rennu. " Noh, vaata. Minu klassis käib see Sander. Ja täna kui ma garderoobis olin ja telot otsisin, oli ta seal ja ta oli mu telo leidnud. Aga ta ei andnud enne tagasi, kui ma lubasin, et lähen temaga välja. Noh ma lubasin ja ta helistas nüüd ja küsis, et kas ma jalutma saan. Ma ütlesin talle, et ma ei tea, sest pean sulle toeks olema. Aga kas sa saad muidu üksi hakkama?" küsisin ja tegin nunnu näo, mille peale Rennu naerma puhkes ja vastas: " Ikka saan! Ma jään öösks siia, võib-olla tulen õhtul koju. Sa mine!" " Okei, tänx! Ma lähen siis pärast koju, helista kui midagi vajad." " Mhm. Hella talle juba!" ütles Rennu ärevusega. " Olgu, ma hellan talle. Aga helista sina pärast emale ka!" " Jaaa, tsau!" " Sau!" lehvitasin talle ja suundusin parklasse. Võtsin telefoni kätte ja valisin numbri. Sander võttis vastu:
" No lõpuks! Kas sa tuled siis?" " Jaa! Kus me kohtume? " vastasin ärevusega. " ee, näiteks kooli juures pargis mingi poole tunni pärast.." " Okei, kohtume siis." Ma lõpetasin kõne. Eks näeb, mis sama hakkab.
Olin jõudnud parklasse ja läksin autosse ning sõitsin koju
Tormasin kohe uksest välja, auto juurde. Supp jäi kuhugi sinna paika, aga see ei olnud enam oluline.
Käivitasin auto ja tagurdasin hooviteelt välja ning suundusin haigla poole. "Emme," ütlesin autole ja see valis ema numbri. Telefon kutsus pikalt. "Tsau, musirullike!" kostus telost ema reibas hääl. "Emme, ma sõidan praegu haigla poole. Rennu pois..." nuuksusin telosse kui ema katkestas, " Appi, mis juhtus!?" "Renatega on kõik korras! Ma viisin ta Roccasse, seal toimus tulistamine ja ta tuttav või poiss või kes iganes sai pihta. Nime ma ei tea, aga Rennu ütles Andu," vuristsin kiiresti ette, et ema rahuneks, " Olgu kuule, ma pean nüüd lõpetama, lähme kohe kliendi juurde." "Tsau, me helistame hiljem!" hüüdsin telefoni ja lõpetasin kõne, et auto ära parkida.
Kui olin auto parkinud, sisenesin haiglasse. " Vabandage," küsisin esimese ette juhtuva arsti käest, "kus on see tütarlaps, kes oli kaasas selle poisiga, kes tulistamises viga sai?" "Ta peaks olema intensiivis. Minge liftiga 2. korrusele, paremat kätt," ütles arst mingeid pabereid uurides. " Aitäh teile!" hüüdsin talle jooksu pealt. Läksin liftiga 2. korrusele. Kui olin jõudnud teisele korrusel silmasin ust paremal pool. Astusin sisse. Nägin kuidas diivanite juures kõnnib nuttes Renate. " Rennu!" hüüdsin ja jooksin tema poole. Kui ta mind nägi läks ta meel natuke rõõmsamaks.
Kõndisin tema juurde ja kallistasin teda tugevalt. " On kõik korras?" küsisin talt vaikselt. Ta raputas ainult pead. " Mis juhtus üldse?" küsisin veel. " Noh," alustas ta ja istus diivanile, " Me kõndisime ringi ja käisime poodides. Läksime kohvikusse, Andu ütles, et ta tahab minuga rääkida. Istusime maha, ma ostsin endale coca. Ta oli natuke vait ja siis ütles, et ma meeldin talle väga ja tal on minu vastu tunded. Ma vastasin samaga. Ja siis ta küsis, kas ma tahaksin tema tüdruk olla aga enne kui ma vastata jõudsin, tulistati teda. Ta langes maha ja," Rennu puhkes nutma. Kallistasin teda ja sosistasin: " Kõik saab korda. Kõik on okei." Ta tõstis oma pea ja vaatas mulle otsa: " Aga mis siis saab kui teda ei suudeta päästa?" " Ma ei tea. Kle, kaua ta juba seal olnud on? Ma lähen küsima." Rennu noogutas.
Läksin otsima mõnda õde või arsti. Peagi silmasin üht: " Vabandage!" " Jah, kuidas ma aidata saan?" "Siin kuskil opereeritakse üht kuulihaavaga poissi, kuidas tal on?" pommitasin õde küsimustega. " Oodake üks hetk, ma uurin kohe." vastas õde ja läks kuhugi. Läksin tagasi Rennu juurde. Ta vaatas mind küsivalt. "Ta läks uurima." vastasin talle napi sõnaliselt. Ta ainult noogutas.
Ootasime veidike, kuid see tundus nagu igavik. Õde ei tulnud. Rennu oli mõtliku ilmega. Me ei rääkinud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja ütlesin talle: " Ma helistasin emale. Ma ütlesin, et me helistame tagasi." Rennu ainult noogutas, jälle.
Mulle ei meeldi kui ta selline on, aga ta mõtleb asjad selgeks ja kõik on jälle normaalne. Tal peab olema lihtsalt natuke oma aega ja privaatsust.
Peale natukest istumist vaikuses veel tuli õde. Läksin talle vastu. "Operatsioon just lõppes. Ta ei ole veel teadvusel." "Kas me võime ta juurde minna?" " Oodake natuke ta tuuakse palatisse," vastas õde ja lahkus. " Mida ta ütles?" küsis Rennu. " Ta ütles, et Andu tuuakse kohe palatisse," vastasin ma talle ja naeratasin. Ta naeratas ka ja tuli kallistas mind. Naeratsin selle peale. Mõne hetke pärast nägime kuidas Andut palatisse viidi. "Tule, lähme. Sa mine sisse, ma räägin arstiga," ütlesin Rennule. Ta noogutas ja siseness palatisse. Ma kõndisin arsti juurde: " Kuidas tal on?" "Suutsime ta veel päästa. Kuul oli alakõhus, õnneks peatus vahelihases. Aga muidu, hmmm... Ta peab umbes nädalaks veel siia jääma, siis saame tal silma peal hoida. Muidugi vaatame kuidas on, võibolla saab ka varem välja." " Tänan teid, me jääme natukeseks tema juurde," tänasin ma arsti. hakkasin palatisse sisenema kui meenus veel üks asi: " Vabandage, millal ta teadvusele peaks tulema?" " veerand-, kuni pooletunni jooksul" Vastas arst mulle naeratades ja hakkas mingeid pabereid täitma.
Läksin õe juurde: " Kuidas on?" "Ta ei ole veel teadvuse, vist," vastas ta kurbusega hääles. Jäin poisi kätt silmitsema. Mulle tundus nagu see oleks liigutanud. Koputasin Rennu õlale ja näitasin näpuga, kuidas sõrmed liiguvad. Rennu vaatas seda ja ta simlis tärkas lootus. Ta läks Andu juurde ja tegi talle põsele musi. Pika peale hakkas ta silmi avama. " Kle ma lähen ootan väljas," ütlesin õele ja muigasin. Väljusin ja istusin diivanile. Võtsin telo ja vaatasin mis kell on. Kell oli juba kuus. Hakkasin telos SpeedX'it mängima. Olin juba tükk aega mänginud kui telo hakkas helisema. Tundmatu number oli. Võtsin vastu:
"Jaa?"
"Hei! Mis teed?"
" Srry, kes sa oled?"
" See olen mina, Sander. Me pidime ju välja minema."
" Ah ja... Hmm.."
" Ma mõtlesin, et kui sul aega on võikisme jalutama minna."
" Mai tea... Ma pean õe käest küsima."
" Mis ta on su lapsehoidaja?" küsis Sander ja naeris.
" Ei, ta tuttaval juhtus õnnetus. Ma olen haiglas."
" Ouch... Aga siis sa vist ei saa..."
" Oota ma lähen küsin. Ma helistan tagasi!" ja panin kõne kinni.
Läksin palatisse. " Oi..hh," sõnasin, kui nägin kuidas noored palatis miilustasid. Rennu lõpetas suudlemise ja keeras ennnast minu poole ja naeratas. " Tule korra, mul on vaja rääkida," Ütlesin talle, ise muiates. Viipasin Andule käega ja me väljusime Rennuga palatist. " No?" küsis Rennu. " Noh, vaata. Minu klassis käib see Sander. Ja täna kui ma garderoobis olin ja telot otsisin, oli ta seal ja ta oli mu telo leidnud. Aga ta ei andnud enne tagasi, kui ma lubasin, et lähen temaga välja. Noh ma lubasin ja ta helistas nüüd ja küsis, et kas ma jalutma saan. Ma ütlesin talle, et ma ei tea, sest pean sulle toeks olema. Aga kas sa saad muidu üksi hakkama?" küsisin ja tegin nunnu näo, mille peale Rennu naerma puhkes ja vastas: " Ikka saan! Ma jään öösks siia, võib-olla tulen õhtul koju. Sa mine!" " Okei, tänx! Ma lähen siis pärast koju, helista kui midagi vajad." " Mhm. Hella talle juba!" ütles Rennu ärevusega. " Olgu, ma hellan talle. Aga helista sina pärast emale ka!" " Jaaa, tsau!" " Sau!" lehvitasin talle ja suundusin parklasse. Võtsin telefoni kätte ja valisin numbri. Sander võttis vastu:
" No lõpuks! Kas sa tuled siis?" " Jaa! Kus me kohtume? " vastasin ärevusega. " ee, näiteks kooli juures pargis mingi poole tunni pärast.." " Okei, kohtume siis." Ma lõpetasin kõne. Eks näeb, mis sama hakkab.
Olin jõudnud parklasse ja läksin autosse ning sõitsin koju
Thursday, May 24, 2012
# 1 Nameless
Vaatasin kella ja kiljatasin: " Appi, Rennu me jääme hiljaks! Tule ruttu!" "Oota.." kostus ja ta kulistas oma mahla. " Oota.." kostus uuesti. Mul oli juba kannatus katkemas: " Ma lähen välja..."
Avasin ukse ja vaatasin "Vastik..." posmisesin oma ette ja läksin autosse. Väljas sada nagu oavarrest. Päiksest polnud märkigi... Käivitasin auto ja ootasin millal Renate ometi jõuab...
Pidin ju veel minema Reelu poolt ka läbi ja ta peale võtma. Kell oli juba 7. 40.
Pidin veel natuke ootama ja varsti Rennu tuli. Vaatasin teda hoolikalt, võib-olla natuke isegi kahtlustavalt. Hakkasin hooviteelt välja pöörama. Pidime pisut maad sõitma ja siis keerasin ma paremale ning olimegi Reelika maja ees. Reeika tuli peale
"Sauki! Mis toimub?" " Midagi erilist" vastasime õega peaaegu ühe aegselt. Olime mõlemad unised, aga Reelika, nagu alati, ärkvel ja rõõmus.
Mõne ajapärast olime kooli juurdes. Parkisin auto ära ja läksime garderoobi. Vahetasime riided ja jalanõud. Meie Reelikaga suundusime II korrusele ajaloo tundi. Kuhu Rennu läks, seda ma ei tea.. Kadus nagu jäljetult.
Tund oli kohtuavalt igav nagu alati. Ainuke lõbus asi oli see kui Andreas sülitas nätse lakke ja need kukkusid enne lakke jõudmist alla. Vahest püüdis ta need suhu tagasi. Hobune (nii kutsume ajaloo õpsi) on vist pool kurt ja pime. Ta ei kutsu meid kunagi tunni jooksul korrale. Meid on klassis 23 - üsna palju ja kui palju lärmi me veel teeme...
Järgmine tund oli mata, kohe kaks järjest. Kaks tundi pikka piina ja siis ... Siis tuleb kehaline! See on klassi lemmik tund, sest meil on nii hea õps.
Härmatis, nagu me mata õpsi kutsume, sest ta perekonnanimi on Härma, oli täna eriti pahas tujus. Võib-olla selle pärast, et täna oli reede.
Istusin oma essas pingis, otse õpsi nina all. Minust paremal istub Amanda ja paremal Mikk. Minu taga aga Reelika, Getu ja Liisu.
Rääkisin parajasti Getuga, kui mu laua ette ilmus suur kogu. Härmatis, raisk! Keerasin end ümber ja naeratasin talle laialt, nii et need kes seda nägid purskasid naerma. Õpetaja vaatas mulle kurjalt otsa, keeras ringi ja hakkas oma lõpmatut juttu edasi rääkima.
Üle jäänud koolipäev läks tavaliselt ja midagi erilist ei juhtunud peale selle, et koolis oli kohutav söök, nagu see tavaliselt poleks nii olnud...
Peale tundide lõppu läksin garderoobi, et vahetada kingad tossude vastu ja tõmmata selga jope. Hakkasin otsima just oma telefoni, et hellata Rennule, kui kuulsin kellegi häält: " Seda otsid?" Keerasin ringi ja nägin küsijat - Sander.
Sander on kena, tumepruunide, peagu mustade juuste ja pruunide silmadega, ta on koolis üsna popp, kõikidele tüdrukutele ta meeldib.
Ta hoidis mu telot kõrgel, nii et ma ei ulatanud selleni, olen üsna lühike 170cm, tema aga 185 cm või isegi rohkem.
"Kust sa selle said?" küsisin temalt. Ta ainult naeratas. "Kas ma saaksin tagasi?" Ta vastas naeratades: " Võib olla... Võib-olla mitte... Oleneb..." " Oleneb millest?" küsisin karmima häälega. "Oleneb kas sa tuled minuga välja või ei..." "Mina sinuga? Nalja teed?"
Pean veel mainima , et ei pea vajalikuks poiste järel joosta, nagu kutsikas.
"Ei tee. Tuled siis? Ma võin telo endale ka jätta.." Vastas ta ja hakkas telefonis sobrama. Seda nähes pidin alla andma: "No kui sa nii väga tahad, siis ma pean tulema. Annad telo nüüd tagasi? Ma pean uurima kus mu sista on," vastasin natuke naeratades. Sander andis telefoni tagasi: "Aga annad mulle oma numbri?"
" Noo kirjuta üles - 5672423 Jõudsid?" Võtsin telo kätte ja hakkasin Rennu numbrit valima. Kuulasin telo kõrva ääres.
"Valitud number hetkel ei vasta. Palun proovige hiljem uuesti." kostus telefonist. Võtsin telo kõrvaäärest ja jäin mõttesse.
" Hei? Oled veel siin?" Kuulsin järsku. "Ah? Mida?" vastasin Sandrile kurja näoga. "No srry.." vastas Sander ja lõi pilgu maha. " Ma pean nüüd minema." vastasin talle ning panin kapi kinni ja hakkasin parkla poole suunduma. Olin juba auto juures kui nägin kuidas Rennu tuleb kooli juurest pargist, lehvitades mulle. Lehvitasin talle ja üritasin selgeks teha, et ta ruttu tuleks.
Varsti istusime me juba autos ja Rennu rääkis oma imelisest päevast. Ma ei kuulanud teda eriti, vaid olin mõttes. Mõtlesin Sandrile. "Ellu? Kas sa üldse kuulad mind?" küsis Rennu natuke pahaselt. " Mhm, ja siis ta tuli sinu juurde ja võttis käest kinni ning te jalutasite parki," vastasin talle seda, mida olin korraks kuulnud. Ta jäi rahule ja vatras edasi. Me ei läinud otse koju, pidin viima Rennu Rocc Al Mares'sse, ta pidi vist seal saama oma poisi või kellegagi kokku.
Keerasin parklasse ja sõitsin ühe ükse ette ja peatusin, et Rennu maha lasta. "Millal ma järgi tulen?" küsisin lõpetuseks. " Mmm.. Ma arvan, et saan ise tuldud. Võib-olla Andu toob mu ise," vuristas ta ette ja naeratas. "Ok, sau siis!" " Sau!" ütles Rennu ja lõi ukse kinni. Asusin kodu poole sõitma.
*u.20 mintsa pärast*
Jõudsin koju. Mitte kedagi ei olnud jälle. Vanemad oli läinud Leetu, mingit töö asja ajama. Neil on oma firma, mis tegeleb sisekujunduse ja muu sellisega.
Astusin tuppa ja võtsin tossud ning jope ära ja jätsin esikusse. Läksin elutuppa ja panin teleka käima. Kuna koolis oli hull söök olnud oli kõht hirmus tühi ja läksin külmikusse kaevama. Leidsin mingit Tai pärast kanasuppi ja otsustasin selle soojaks teha. Telekast hakkasid uudised:
"Oleme otse sündmus kohal! Nagu näete on toimunud tulistamine ja üks nooruk on pihta saanud. Ta on kriitilises seisus ja kiirabi üritab tead elus hoida. Poisiga on koos ka üks tüdruk.." Kui seda kuulsin, tormasin teleka ette ja jäin pilti jõllitama. Peast käis sadu mõtted korraga läbi ja reporter rääkis taga taustal: "... Pealtnägijad väidavad, et tulistajaks oli noor naine, võib-olla isegi tütarlaps, umbes 14-16 aastat vana. Tulistajat leida pole senini õnnestunud, arvatakse, et ta sulandus rahvamassi, kui need kaubanduskeskusest väljusid.." Kui olin toibunud otsisin püksi taskust telefoni, see helises. Vastasin. " Ellu, Ellu," kõlas paaniline ja nutune Rennu hääl,"Ellu, ma olen kiirabi autos, Anduga. Me sõidame haigla poole." " Mhm, rahune, ma tean. Ma tulen kohe sinna!" " Aitäh!" Kõlas enne toru hargile panemist Rennu hääl.
Avasin ukse ja vaatasin "Vastik..." posmisesin oma ette ja läksin autosse. Väljas sada nagu oavarrest. Päiksest polnud märkigi... Käivitasin auto ja ootasin millal Renate ometi jõuab...
Pidin ju veel minema Reelu poolt ka läbi ja ta peale võtma. Kell oli juba 7. 40.
Pidin veel natuke ootama ja varsti Rennu tuli. Vaatasin teda hoolikalt, võib-olla natuke isegi kahtlustavalt. Hakkasin hooviteelt välja pöörama. Pidime pisut maad sõitma ja siis keerasin ma paremale ning olimegi Reelika maja ees. Reeika tuli peale
"Sauki! Mis toimub?" " Midagi erilist" vastasime õega peaaegu ühe aegselt. Olime mõlemad unised, aga Reelika, nagu alati, ärkvel ja rõõmus.
Mõne ajapärast olime kooli juurdes. Parkisin auto ära ja läksime garderoobi. Vahetasime riided ja jalanõud. Meie Reelikaga suundusime II korrusele ajaloo tundi. Kuhu Rennu läks, seda ma ei tea.. Kadus nagu jäljetult.
Tund oli kohtuavalt igav nagu alati. Ainuke lõbus asi oli see kui Andreas sülitas nätse lakke ja need kukkusid enne lakke jõudmist alla. Vahest püüdis ta need suhu tagasi. Hobune (nii kutsume ajaloo õpsi) on vist pool kurt ja pime. Ta ei kutsu meid kunagi tunni jooksul korrale. Meid on klassis 23 - üsna palju ja kui palju lärmi me veel teeme...
Järgmine tund oli mata, kohe kaks järjest. Kaks tundi pikka piina ja siis ... Siis tuleb kehaline! See on klassi lemmik tund, sest meil on nii hea õps.
Härmatis, nagu me mata õpsi kutsume, sest ta perekonnanimi on Härma, oli täna eriti pahas tujus. Võib-olla selle pärast, et täna oli reede.
Istusin oma essas pingis, otse õpsi nina all. Minust paremal istub Amanda ja paremal Mikk. Minu taga aga Reelika, Getu ja Liisu.
Rääkisin parajasti Getuga, kui mu laua ette ilmus suur kogu. Härmatis, raisk! Keerasin end ümber ja naeratasin talle laialt, nii et need kes seda nägid purskasid naerma. Õpetaja vaatas mulle kurjalt otsa, keeras ringi ja hakkas oma lõpmatut juttu edasi rääkima.
Üle jäänud koolipäev läks tavaliselt ja midagi erilist ei juhtunud peale selle, et koolis oli kohutav söök, nagu see tavaliselt poleks nii olnud...
Peale tundide lõppu läksin garderoobi, et vahetada kingad tossude vastu ja tõmmata selga jope. Hakkasin otsima just oma telefoni, et hellata Rennule, kui kuulsin kellegi häält: " Seda otsid?" Keerasin ringi ja nägin küsijat - Sander.
Sander on kena, tumepruunide, peagu mustade juuste ja pruunide silmadega, ta on koolis üsna popp, kõikidele tüdrukutele ta meeldib.
Ta hoidis mu telot kõrgel, nii et ma ei ulatanud selleni, olen üsna lühike 170cm, tema aga 185 cm või isegi rohkem.
"Kust sa selle said?" küsisin temalt. Ta ainult naeratas. "Kas ma saaksin tagasi?" Ta vastas naeratades: " Võib olla... Võib-olla mitte... Oleneb..." " Oleneb millest?" küsisin karmima häälega. "Oleneb kas sa tuled minuga välja või ei..." "Mina sinuga? Nalja teed?"
Pean veel mainima , et ei pea vajalikuks poiste järel joosta, nagu kutsikas.
"Ei tee. Tuled siis? Ma võin telo endale ka jätta.." Vastas ta ja hakkas telefonis sobrama. Seda nähes pidin alla andma: "No kui sa nii väga tahad, siis ma pean tulema. Annad telo nüüd tagasi? Ma pean uurima kus mu sista on," vastasin natuke naeratades. Sander andis telefoni tagasi: "Aga annad mulle oma numbri?"
" Noo kirjuta üles - 5672423 Jõudsid?" Võtsin telo kätte ja hakkasin Rennu numbrit valima. Kuulasin telo kõrva ääres.
"Valitud number hetkel ei vasta. Palun proovige hiljem uuesti." kostus telefonist. Võtsin telo kõrvaäärest ja jäin mõttesse.
" Hei? Oled veel siin?" Kuulsin järsku. "Ah? Mida?" vastasin Sandrile kurja näoga. "No srry.." vastas Sander ja lõi pilgu maha. " Ma pean nüüd minema." vastasin talle ning panin kapi kinni ja hakkasin parkla poole suunduma. Olin juba auto juures kui nägin kuidas Rennu tuleb kooli juurest pargist, lehvitades mulle. Lehvitasin talle ja üritasin selgeks teha, et ta ruttu tuleks.
Varsti istusime me juba autos ja Rennu rääkis oma imelisest päevast. Ma ei kuulanud teda eriti, vaid olin mõttes. Mõtlesin Sandrile. "Ellu? Kas sa üldse kuulad mind?" küsis Rennu natuke pahaselt. " Mhm, ja siis ta tuli sinu juurde ja võttis käest kinni ning te jalutasite parki," vastasin talle seda, mida olin korraks kuulnud. Ta jäi rahule ja vatras edasi. Me ei läinud otse koju, pidin viima Rennu Rocc Al Mares'sse, ta pidi vist seal saama oma poisi või kellegagi kokku.
Keerasin parklasse ja sõitsin ühe ükse ette ja peatusin, et Rennu maha lasta. "Millal ma järgi tulen?" küsisin lõpetuseks. " Mmm.. Ma arvan, et saan ise tuldud. Võib-olla Andu toob mu ise," vuristas ta ette ja naeratas. "Ok, sau siis!" " Sau!" ütles Rennu ja lõi ukse kinni. Asusin kodu poole sõitma.
*u.20 mintsa pärast*
Jõudsin koju. Mitte kedagi ei olnud jälle. Vanemad oli läinud Leetu, mingit töö asja ajama. Neil on oma firma, mis tegeleb sisekujunduse ja muu sellisega.
Astusin tuppa ja võtsin tossud ning jope ära ja jätsin esikusse. Läksin elutuppa ja panin teleka käima. Kuna koolis oli hull söök olnud oli kõht hirmus tühi ja läksin külmikusse kaevama. Leidsin mingit Tai pärast kanasuppi ja otsustasin selle soojaks teha. Telekast hakkasid uudised:
"Oleme otse sündmus kohal! Nagu näete on toimunud tulistamine ja üks nooruk on pihta saanud. Ta on kriitilises seisus ja kiirabi üritab tead elus hoida. Poisiga on koos ka üks tüdruk.." Kui seda kuulsin, tormasin teleka ette ja jäin pilti jõllitama. Peast käis sadu mõtted korraga läbi ja reporter rääkis taga taustal: "... Pealtnägijad väidavad, et tulistajaks oli noor naine, võib-olla isegi tütarlaps, umbes 14-16 aastat vana. Tulistajat leida pole senini õnnestunud, arvatakse, et ta sulandus rahvamassi, kui need kaubanduskeskusest väljusid.." Kui olin toibunud otsisin püksi taskust telefoni, see helises. Vastasin. " Ellu, Ellu," kõlas paaniline ja nutune Rennu hääl,"Ellu, ma olen kiirabi autos, Anduga. Me sõidame haigla poole." " Mhm, rahune, ma tean. Ma tulen kohe sinna!" " Aitäh!" Kõlas enne toru hargile panemist Rennu hääl.
Nameless - sissejuhatus
Hei, hei!Olen Elise, sõbrad kutsuvad Elluks. Olen 17. Meil on oma maja, suur, nimelt 2 korruseline. Elan koos ema, isa ja noorema õe Renatega, teda kutsutakse Rennuks. Rennu on 15 aastat vana. Reelika on mu väga hea sõbranna, aga kõige paremini saan läbi ikka õega. Enamus kutsuvad teda Reeluks või Rezzuks. Ta on 16.
*Reede hommik 7.00*
Äratuskell tirises ja ajas mind üles. " Õhh...." mõtlesin ja ajasin end üles. Ronisin oma voodist välja ja läksin oma garderoobi valima, mida selga panna. Kõigepealt otsisin valged teksad ning oranži õlapaeltega pluusi ja vahetasin tudukad nende vastu. Läksin vannituppa ning hakkasin juukseid kammima. Pesin ära ka hambad ja näo ning tõmbasin ripsmed tuššiga üle. Komberdasin tagasi oma tuppa, et võtta kott. Kontrollisin üle kas kõik vajalik olemas. Kui olin leidnud et kõik on olemas, ka ebavajalik, kõmpisin tasakesi toast välja, õe ukse taha. Sisenesin ja läksin õe voodi juurde: " Rennu, ärka üles!" sosistasin talle. Rennu ärkaski pikka mööda üles.
" Ma lähen alla. Tule ruttu järgi, muidu jääme hiljaks!" sõnasin ja ruttasin alla, et endale midagi hamba alla saada. Võtsin kapist apelsini mahla ja tegin ruttu Rennule juustu võileiva. Need on ta lemmikud. Endale võtsin kapist kohukese.
" Rennnuuu!" kisasin üle terve maja. Mõtlesin hakata just teist korda karjuma, kui juba ta tuhises alla. Ta oli endale selga pannud tumesinise teksa seeliku, läbipaistvad sukad ning kollase pluusi
" Nice.." ütlesin kui ta lähemale tuli. Rennu ainult noogutas, sest nosis juba oma juustukat. Lõpetasin mahla ja panin klaasi lauale ning läksin kingi jalga panema. Vaatasin kella ja kiljatasin: " Appi, Rennu me jääme hiljaks! Tule ruttu!" "Oota.." kostus ja ta kulistas oma mahla. " Oota.." kostus uuesti. Mul oli juba kannatus katkemas: " Ma lähen välja..."
Subscribe to:
Posts (Atom)