Vaatasin kella ja kiljatasin: " Appi, Rennu me jääme hiljaks! Tule ruttu!" "Oota.." kostus ja ta kulistas oma mahla. " Oota.." kostus uuesti. Mul oli juba kannatus katkemas: " Ma lähen välja..."
Avasin ukse ja vaatasin "Vastik..." posmisesin oma ette ja läksin autosse. Väljas sada nagu oavarrest. Päiksest polnud märkigi... Käivitasin auto ja ootasin millal Renate ometi jõuab...
Pidin ju veel minema Reelu poolt ka läbi ja ta peale võtma. Kell oli juba 7. 40.
Pidin veel natuke ootama ja varsti Rennu tuli. Vaatasin teda hoolikalt, võib-olla natuke isegi kahtlustavalt. Hakkasin hooviteelt välja pöörama. Pidime pisut maad sõitma ja siis keerasin ma paremale ning olimegi Reelika maja ees. Reeika tuli peale
"Sauki! Mis toimub?" " Midagi erilist" vastasime õega peaaegu ühe aegselt. Olime mõlemad unised, aga Reelika, nagu alati, ärkvel ja rõõmus.
Mõne ajapärast olime kooli juurdes. Parkisin auto ära ja läksime garderoobi. Vahetasime riided ja jalanõud. Meie Reelikaga suundusime II korrusele ajaloo tundi. Kuhu Rennu läks, seda ma ei tea.. Kadus nagu jäljetult.
Tund oli kohtuavalt igav nagu alati. Ainuke lõbus asi oli see kui Andreas sülitas nätse lakke ja need kukkusid enne lakke jõudmist alla. Vahest püüdis ta need suhu tagasi. Hobune (nii kutsume ajaloo õpsi) on vist pool kurt ja pime. Ta ei kutsu meid kunagi tunni jooksul korrale. Meid on klassis 23 - üsna palju ja kui palju lärmi me veel teeme...
Järgmine tund oli mata, kohe kaks järjest. Kaks tundi pikka piina ja siis ... Siis tuleb kehaline! See on klassi lemmik tund, sest meil on nii hea õps.
Härmatis, nagu me mata õpsi kutsume, sest ta perekonnanimi on Härma, oli täna eriti pahas tujus. Võib-olla selle pärast, et täna oli reede.
Istusin oma essas pingis, otse õpsi nina all. Minust paremal istub Amanda ja paremal Mikk. Minu taga aga Reelika, Getu ja Liisu.
Rääkisin parajasti Getuga, kui mu laua ette ilmus suur kogu. Härmatis, raisk! Keerasin end ümber ja naeratasin talle laialt, nii et need kes seda nägid purskasid naerma. Õpetaja vaatas mulle kurjalt otsa, keeras ringi ja hakkas oma lõpmatut juttu edasi rääkima.
Üle jäänud koolipäev läks tavaliselt ja midagi erilist ei juhtunud peale selle, et koolis oli kohutav söök, nagu see tavaliselt poleks nii olnud...
Peale tundide lõppu läksin garderoobi, et vahetada kingad tossude vastu ja tõmmata selga jope. Hakkasin otsima just oma telefoni, et hellata Rennule, kui kuulsin kellegi häält: " Seda otsid?" Keerasin ringi ja nägin küsijat - Sander.
Sander on kena, tumepruunide, peagu mustade juuste ja pruunide silmadega, ta on koolis üsna popp, kõikidele tüdrukutele ta meeldib.
Ta hoidis mu telot kõrgel, nii et ma ei ulatanud selleni, olen üsna lühike 170cm, tema aga 185 cm või isegi rohkem.
"Kust sa selle said?" küsisin temalt. Ta ainult naeratas. "Kas ma saaksin tagasi?" Ta vastas naeratades: " Võib olla... Võib-olla mitte... Oleneb..." " Oleneb millest?" küsisin karmima häälega. "Oleneb kas sa tuled minuga välja või ei..." "Mina sinuga? Nalja teed?"
Pean veel mainima , et ei pea vajalikuks poiste järel joosta, nagu kutsikas.
"Ei tee. Tuled siis? Ma võin telo endale ka jätta.." Vastas ta ja hakkas telefonis sobrama. Seda nähes pidin alla andma: "No kui sa nii väga tahad, siis ma pean tulema. Annad telo nüüd tagasi? Ma pean uurima kus mu sista on," vastasin natuke naeratades. Sander andis telefoni tagasi: "Aga annad mulle oma numbri?"
" Noo kirjuta üles - 5672423 Jõudsid?" Võtsin telo kätte ja hakkasin Rennu numbrit valima. Kuulasin telo kõrva ääres.
"Valitud number hetkel ei vasta. Palun proovige hiljem uuesti." kostus telefonist. Võtsin telo kõrvaäärest ja jäin mõttesse.
" Hei? Oled veel siin?" Kuulsin järsku. "Ah? Mida?" vastasin Sandrile kurja näoga. "No srry.." vastas Sander ja lõi pilgu maha. " Ma pean nüüd minema." vastasin talle ning panin kapi kinni ja hakkasin parkla poole suunduma. Olin juba auto juures kui nägin kuidas Rennu tuleb kooli juurest pargist, lehvitades mulle. Lehvitasin talle ja üritasin selgeks teha, et ta ruttu tuleks.
Varsti istusime me juba autos ja Rennu rääkis oma imelisest päevast. Ma ei kuulanud teda eriti, vaid olin mõttes. Mõtlesin Sandrile. "Ellu? Kas sa üldse kuulad mind?" küsis Rennu natuke pahaselt. " Mhm, ja siis ta tuli sinu juurde ja võttis käest kinni ning te jalutasite parki," vastasin talle seda, mida olin korraks kuulnud. Ta jäi rahule ja vatras edasi. Me ei läinud otse koju, pidin viima Rennu Rocc Al Mares'sse, ta pidi vist seal saama oma poisi või kellegagi kokku.
Keerasin parklasse ja sõitsin ühe ükse ette ja peatusin, et Rennu maha lasta. "Millal ma järgi tulen?" küsisin lõpetuseks. " Mmm.. Ma arvan, et saan ise tuldud. Võib-olla Andu toob mu ise," vuristas ta ette ja naeratas. "Ok, sau siis!" " Sau!" ütles Rennu ja lõi ukse kinni. Asusin kodu poole sõitma.
*u.20 mintsa pärast*
Jõudsin koju. Mitte kedagi ei olnud jälle. Vanemad oli läinud Leetu, mingit töö asja ajama. Neil on oma firma, mis tegeleb sisekujunduse ja muu sellisega.
Astusin tuppa ja võtsin tossud ning jope ära ja jätsin esikusse. Läksin elutuppa ja panin teleka käima. Kuna koolis oli hull söök olnud oli kõht hirmus tühi ja läksin külmikusse kaevama. Leidsin mingit Tai pärast kanasuppi ja otsustasin selle soojaks teha. Telekast hakkasid uudised:
"Oleme otse sündmus kohal! Nagu näete on toimunud tulistamine ja üks nooruk on pihta saanud. Ta on kriitilises seisus ja kiirabi üritab tead elus hoida. Poisiga on koos ka üks tüdruk.." Kui seda kuulsin, tormasin teleka ette ja jäin pilti jõllitama. Peast käis sadu mõtted korraga läbi ja reporter rääkis taga taustal: "... Pealtnägijad väidavad, et tulistajaks oli noor naine, võib-olla isegi tütarlaps, umbes 14-16 aastat vana. Tulistajat leida pole senini õnnestunud, arvatakse, et ta sulandus rahvamassi, kui need kaubanduskeskusest väljusid.." Kui olin toibunud otsisin püksi taskust telefoni, see helises. Vastasin. " Ellu, Ellu," kõlas paaniline ja nutune Rennu hääl,"Ellu, ma olen kiirabi autos, Anduga. Me sõidame haigla poole." " Mhm, rahune, ma tean. Ma tulen kohe sinna!" " Aitäh!" Kõlas enne toru hargile panemist Rennu hääl.
No comments:
Post a Comment