Vastasin. " Ellu, Ellu," kõlas paaniline ja nutune Rennu hääl, "Ellu, ma olen kiirabi autos, Anduga. Me sõdame haigla poole.." " Ja, ja, rahune, ma tean, nägin uudistes. Ma tulen kohe sinna!" " Aitäh!" kõlas enne toru hargile panemist Rennu tänulik hääl.
Tormasin kohe uksest välja, auto juurde. Supp jäi kuhugi sinna paika, aga see ei olnud enam oluline.
Käivitasin auto ja tagurdasin hooviteelt välja ning suundusin haigla poole. "Emme," ütlesin autole ja see valis ema numbri. Telefon kutsus pikalt. "Tsau, musirullike!" kostus telost ema reibas hääl. "Emme, ma sõidan praegu haigla poole. Rennu pois..." nuuksusin telosse kui ema katkestas, " Appi, mis juhtus!?" "Renatega on kõik korras! Ma viisin ta Roccasse, seal toimus tulistamine ja ta tuttav või poiss või kes iganes sai pihta. Nime ma ei tea, aga Rennu ütles Andu," vuristsin kiiresti ette, et ema rahuneks, " Olgu kuule, ma pean nüüd lõpetama, lähme kohe kliendi juurde." "Tsau, me helistame hiljem!" hüüdsin telefoni ja lõpetasin kõne, et auto ära parkida.
Kui olin auto parkinud, sisenesin haiglasse. " Vabandage," küsisin esimese ette juhtuva arsti käest, "kus on see tütarlaps, kes oli kaasas selle poisiga, kes tulistamises viga sai?" "Ta peaks olema intensiivis. Minge liftiga 2. korrusele, paremat kätt," ütles arst mingeid pabereid uurides. " Aitäh teile!" hüüdsin talle jooksu pealt. Läksin liftiga 2. korrusele. Kui olin jõudnud teisele korrusel silmasin ust paremal pool. Astusin sisse. Nägin kuidas diivanite juures kõnnib nuttes Renate. " Rennu!" hüüdsin ja jooksin tema poole. Kui ta mind nägi läks ta meel natuke rõõmsamaks.
Kõndisin tema juurde ja kallistasin teda tugevalt. " On kõik korras?" küsisin talt vaikselt. Ta raputas ainult pead. " Mis juhtus üldse?" küsisin veel. " Noh," alustas ta ja istus diivanile, " Me kõndisime ringi ja käisime poodides. Läksime kohvikusse, Andu ütles, et ta tahab minuga rääkida. Istusime maha, ma ostsin endale coca. Ta oli natuke vait ja siis ütles, et ma meeldin talle väga ja tal on minu vastu tunded. Ma vastasin samaga. Ja siis ta küsis, kas ma tahaksin tema tüdruk olla aga enne kui ma vastata jõudsin, tulistati teda. Ta langes maha ja," Rennu puhkes nutma. Kallistasin teda ja sosistasin: " Kõik saab korda. Kõik on okei." Ta tõstis oma pea ja vaatas mulle otsa: " Aga mis siis saab kui teda ei suudeta päästa?" " Ma ei tea. Kle, kaua ta juba seal olnud on? Ma lähen küsima." Rennu noogutas.
Läksin otsima mõnda õde või arsti. Peagi silmasin üht: " Vabandage!" " Jah, kuidas ma aidata saan?" "Siin kuskil opereeritakse üht kuulihaavaga poissi, kuidas tal on?" pommitasin õde küsimustega. " Oodake üks hetk, ma uurin kohe." vastas õde ja läks kuhugi. Läksin tagasi Rennu juurde. Ta vaatas mind küsivalt. "Ta läks uurima." vastasin talle napi sõnaliselt. Ta ainult noogutas.
Ootasime veidike, kuid see tundus nagu igavik. Õde ei tulnud. Rennu oli mõtliku ilmega. Me ei rääkinud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja ütlesin talle: " Ma helistasin emale. Ma ütlesin, et me helistame tagasi." Rennu ainult noogutas, jälle.
Mulle ei meeldi kui ta selline on, aga ta mõtleb asjad selgeks ja kõik on jälle normaalne. Tal peab olema lihtsalt natuke oma aega ja privaatsust.
Peale natukest istumist vaikuses veel tuli õde. Läksin talle vastu. "Operatsioon just lõppes. Ta ei ole veel teadvusel." "Kas me võime ta juurde minna?" " Oodake natuke ta tuuakse palatisse," vastas õde ja lahkus. " Mida ta ütles?" küsis Rennu. " Ta ütles, et Andu tuuakse kohe palatisse," vastasin ma talle ja naeratasin. Ta naeratas ka ja tuli kallistas mind. Naeratsin selle peale. Mõne hetke pärast nägime kuidas Andut palatisse viidi. "Tule, lähme. Sa mine sisse, ma räägin arstiga," ütlesin Rennule. Ta noogutas ja siseness palatisse. Ma kõndisin arsti juurde: " Kuidas tal on?" "Suutsime ta veel päästa. Kuul oli alakõhus, õnneks peatus vahelihases. Aga muidu, hmmm... Ta peab umbes nädalaks veel siia jääma, siis saame tal silma peal hoida. Muidugi vaatame kuidas on, võibolla saab ka varem välja." " Tänan teid, me jääme natukeseks tema juurde," tänasin ma arsti. hakkasin palatisse sisenema kui meenus veel üks asi: " Vabandage, millal ta teadvusele peaks tulema?" " veerand-, kuni pooletunni jooksul" Vastas arst mulle naeratades ja hakkas mingeid pabereid täitma.
Läksin õe juurde: " Kuidas on?" "Ta ei ole veel teadvuse, vist," vastas ta kurbusega hääles. Jäin poisi kätt silmitsema. Mulle tundus nagu see oleks liigutanud. Koputasin Rennu õlale ja näitasin näpuga, kuidas sõrmed liiguvad. Rennu vaatas seda ja ta simlis tärkas lootus. Ta läks Andu juurde ja tegi talle põsele musi. Pika peale hakkas ta silmi avama. " Kle ma lähen ootan väljas," ütlesin õele ja muigasin. Väljusin ja istusin diivanile. Võtsin telo ja vaatasin mis kell on. Kell oli juba kuus. Hakkasin telos SpeedX'it mängima. Olin juba tükk aega mänginud kui telo hakkas helisema. Tundmatu number oli. Võtsin vastu:
"Jaa?"
"Hei! Mis teed?"
" Srry, kes sa oled?"
" See olen mina, Sander. Me pidime ju välja minema."
" Ah ja... Hmm.."
" Ma mõtlesin, et kui sul aega on võikisme jalutama minna."
" Mai tea... Ma pean õe käest küsima."
" Mis ta on su lapsehoidaja?" küsis Sander ja naeris.
" Ei, ta tuttaval juhtus õnnetus. Ma olen haiglas."
" Ouch... Aga siis sa vist ei saa..."
" Oota ma lähen küsin. Ma helistan tagasi!" ja panin kõne kinni.
Läksin palatisse. " Oi..hh," sõnasin, kui nägin kuidas noored palatis miilustasid. Rennu lõpetas suudlemise ja keeras ennnast minu poole ja naeratas. " Tule korra, mul on vaja rääkida," Ütlesin talle, ise muiates. Viipasin Andule käega ja me väljusime Rennuga palatist. " No?" küsis Rennu. " Noh, vaata. Minu klassis käib see Sander. Ja täna kui ma garderoobis olin ja telot otsisin, oli ta seal ja ta oli mu telo leidnud. Aga ta ei andnud enne tagasi, kui ma lubasin, et lähen temaga välja. Noh ma lubasin ja ta helistas nüüd ja küsis, et kas ma jalutma saan. Ma ütlesin talle, et ma ei tea, sest pean sulle toeks olema. Aga kas sa saad muidu üksi hakkama?" küsisin ja tegin nunnu näo, mille peale Rennu naerma puhkes ja vastas: " Ikka saan! Ma jään öösks siia, võib-olla tulen õhtul koju. Sa mine!" " Okei, tänx! Ma lähen siis pärast koju, helista kui midagi vajad." " Mhm. Hella talle juba!" ütles Rennu ärevusega. " Olgu, ma hellan talle. Aga helista sina pärast emale ka!" " Jaaa, tsau!" " Sau!" lehvitasin talle ja suundusin parklasse. Võtsin telefoni kätte ja valisin numbri. Sander võttis vastu:
" No lõpuks! Kas sa tuled siis?" " Jaa! Kus me kohtume? " vastasin ärevusega. " ee, näiteks kooli juures pargis mingi poole tunni pärast.." " Okei, kohtume siis." Ma lõpetasin kõne. Eks näeb, mis sama hakkab.
Olin jõudnud parklasse ja läksin autosse ning sõitsin koju
No comments:
Post a Comment