Mingil aja hetkel helises all telefon ja Rennu jooksis seda vastu võtma. Istusime Sandriga kahekesi toas, vaikuses. Vaatasin pilti oma toa seinal. Ma ei julgenud midagi öelda. Järsku Sander küsis: " Mida sa vaatad?" "Pilti." vastasin talle. Ta lösutas minu voodil. " Kes selle tegi?" tahtis ta järgmiseks teada. " Ma ei tea, see kingiti mulle." vastasin ja silmitsesin pilti. Sellel pildil oli aas, mille kohal pilved ja aasal seismas väike lammas. See oli mulle kingitud 6. sünni päevaks. "Mulle meeldib see." ütles Sander ja tõusis püsti. Ta kõndis akna juurde ja vaatas taevasse. Kõndisin tema juurde. "Näed? Seal on suur vanker ja seal väike." Noogutasin talle ja muigasin. "Mida sa naerad?" küsis ta see peale. " Ma ei naera, ma muigan" vastasin talle ja hakkasin naerma. " Vat nüüd ma naeran." ütlesin mõne hetke pärast ja me hakkasime mõlemad naerma.
" Ellu!" karjus Rennu alt ja katkestas meie naeru. " Oota, ma lähen vaatan mis on." ütlesin Sandrile ja lippasin alla. " Nuu?" küsisin Rennu poole trepi peal. " Kuule, ega sa ei taha, et ma teid kahekesti jätaksin?" Küsis ta ja muigas. " Eii, ma ei julgeks seal niimoodiolla." vastasin ja müksasin teda. "Kes üldse helistas?" " Regina, ta küsis kas me linna veel lähme." vastas ta ja lonkis kööki.
" Mis sa ütlesid?" küsisin talt ja istusin toolile. " Ütlesin , et me oleme väsinud ja vaatame telekat." " Ok." ütlesin ja noogutasin. " Kuule, lähme üles tagasi." " Mhm, ma võtan midagi külmikust." vastasin ja avasin külmkapi. Rennu lippas üles.
Otsisin endale külmikust kohukest kui keegi lauakale helistas. " Hallo?" võtsin telefoni ja vastasin kõnele. " Rennu, palun vabandust, mis ma enne ütlesin." hetkeks oli vaikus ja siis rääkis Andu edasi: " Ausõna, Mul pole Danielaga kunagi olnud midagi! Sa said valesti aru. Ta oli purjus. Rennu, ma armastan sind! Palun andesta mulle!" "Oota hetk." ütlesin talle ja lippasin telefon käes üles. Andu oli vist arvanud, et olen Rennu, sest meie hääled on sarnased. Astusin sisse oma tuppa ja mulle avanes vaate pilt mis oleks purustanud Andu südame. Renate suudles Sandrit. Panin telefoni kõrva äärde ja ütlesin Andule :" Ma helistan tagasi." ja vajutasin kõne kinni. Rennu ja Sander olid mind märganud ja vaatsaid mind kohkunult.
" Renate, mida sa mõtled endast? Andu helistas just ja palus sinult vabandust ja ütles et armastab ainult sind. Ja mida sina teed?!" karjusin Rennule näkku. " Tal on poiss?" küsis Sander segaduses. Noogutasin. " Persse..." ütles ta ja kõndis akna äärde. " Ta helistas?" küsis Rennu vaikselt. " Mhm. ta ajas vist meid segamini ja arvas, et sina räägid." Rennu võttis minu käest telefoni ja läks toast välja. Vahtisime tükk aega Sandriga tõtt." See juhtus kogematta." ütles Sander ja vaatas maha. "Kas sa suudlesid teda?" küsisin ja jälgisin teda. " Ei, vist mitte..." vastas ta ja vaatas mulle otsa. Noogutasin ja istusin voodile. Sander istus kirjutus laua kõrval seisvale taburetile ja silmitses mind. " Sa võid siia ka istuda, kui tahad." sõnasin ja vaatasin oma lilla triibulist tapeeti. Sander tõusis püsti ja istus minu kõrvale. " Kas sa andestad mulle?" " Miks sulle?" küsisin imestunult. " Ma ju suudlesin ka. " ütles ta ja muigas. Mulle tükkis ka muie vägisi näole:" Ikka andestan." " Siis on tore. Kas vaatame filmi edasi või ootame Renatet?" küsis ta ja muie püsis endiselt ta näol. " Ma arvan, et tal läheb veel kaua..." vastasin ja valasin cocat juurde. Sander võttis puldi ja me hakkasime filmi edasi vaatama.
kommenteerige ka :)
ReplyDelete